Värbamisturundus

Avaldasin hiljuti arvamust, et Eesti ettevõtja võiks end töökohana rohkem müüa.

Äripäev kirjutas*, et ettevõtted võiks hea töötaja saamisse rohkem panustada. Vastuseks kõlab tihti, et see on suur kulu. Mitte ilmtingimata, julgen arvata.

Aeg on läinud edasi ning töötajad nõudlikumaks. Ka nende tähelepanu köitmiseks on tarvis teha rohkem pingutusi.
Nii ei saagi värbamisest head tulemust loota, kui kogu pingutus hea inimese leidmisse on keskpärane. Standardne töökuulutus toob reeglina kvantiteedi, mitte kvaliteedi.

Karuteene iseendale

Paljud ettevõtted on läinud seda teed, et korraldavad potentsiaalsetele töötajatele vastuvõtukatseid. Kandidaadid kutsutakse organisatsiooni kohale, neid väntsutatakse edasi-tagasi, et alles viimases voorus öelda, millised on töötingimused ning selle eest saadav palk. See on solvav ning raiskab kõigi osapoolte aega, te ei leia?

Veel enam, ettevõte teeb sellise käitumisega endale karuteene. Vähe sellest, et ta võib jaburate katsete tõttu ilma jääda asjalikust inimesest, jääb kandidaadile tänu negatiivsele kogemusele suhu ka halb maik, mis mõjutab teda edaspidi ka ettevõtte potentsiaalse kliendina. Või teab iga värbaja kindlalt väita, et tööotsijast (või tema lähikondlastest) ei saa mitte kunagi tolle sama ettevõtte klienti?

Mis on värbamisturundus?

Miks ei võiks töökohast ilma jäänud inimesest saada ettevõtte apostel, reklaamija, kes pelgalt esmakogemuse najal organisatsiooni väärtusi ja suhtumist pisitasa edasi kannab ning seda vaatamata sellele, et töösuhe ametlikku vormi ei saanud?

Värbamisturundus ei ole mujal maailmas kaugeltki uus nähtus. Kõlab ehk üksjagu kentsakalt soovitus püüda tööotsijale „töökoht maha müüa“, kuid see on üha igapäevasemaks muutuv reaalsus. See ei tähenda turundus ilmtingimata suurt eelarvet, vaid pigem nutikat ja läbimõeldud lähenemist.

Tihti piisab sellestki, et rääkida endast tööotsijatele pisut teisiti. Nii võib „Eesti kapitalil põhinev ettevõte“ olla vabalt „rahvusvahelistumisele suunatud organisatsioon“; niisamuti võib „2011. aastal alustanud firma“ olla „mitmeaastase kogemusega ettevõte“ jne.

Tahad sära silmades? Näita sära oma silmades

Miks mitte lisada töökuulutusele viisakas foto mõnelt ettevõtte ühisürituselt, kus töötajad end hästi tunnevad? Lisada mõni kõnekas video, mis organisatsioonist räägib? Kui tööandja eesmärk on tööle leida särasilmseid tegijaid, miks ei peaks neid silmade särades ka kõnetama?

Katsed töötajaid kontoritööle värvata saab edukalt läbi viia ka distantsilt, inimeste aega raiskamata, kogudes inimestega kohtumatagi kokku nende kontaktid ning testides nende oskusi, luues näiteks Google Formi ankeedi, kuhu kandidaadi „teravust“ mõõtvad küsimused kirja panna ning testid teele saata. Ka tulemuste analüüs on selle võrra lihtsam, sest andmed on ühes kohas koos.

Negatiivse vastuse saanud kandidaatidele saab võimalusel lohutuseks allahindlusega teenust või toodet pakkuda. Miks mitte? Kasum on allahindlusesse niikuinii sisse arvestatud ning kui seeläbi vähemalt üks püsiklient juurde saada, on otsus end ju õigustanud.  Niisamuti saab värbamise käigus kogutud kontaktid alles jätta, et neid vajadusel uuesti kasutada, s.o. kaob vajadus uue värbamiskampaania järele.

Paljud tööandjad on juba praegu ihaldusväärsed. Tihti ei oska nad seda lihtsalt välja näidata.

*tekstis viidatud artikkel

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: